täna olen kolmandat päeva siin üksinda, Luis ja poisid on edukalt Eestisse jõudnud. juba mitmendat tundi kallab vihma ja tunnen end nagu lapsepõlves maal vanaema juures vihma ajal telgis olles (selles presendist vene omas), sest päiksevari on rõdu kohal lahti...kuna kossu ei saanud seetõttu mängima minna, istun rõdul ja võtsin üle tüki aja vaevaks mõned read kirja panna...
tean, et olen palju võlgu. aga plaanis on lähipäevil lisada tiimist fotosid ja ka meie Madridis-käigust mõnda kribada.
aga täna hommikul käisin esimest korda rattaga jõeäärset rattateed katsetamas-avastamas. et oma vasak kintsuke paremaga taas samajämeduseks saada, siis ainult bocadillode õgimisest ja kossust ei piisa ning tuleb ka ratast sõita...tee algusesse jõudes oli esimesed pool kilti üles kaevatud ja pandi ilmselt uut asfalti (siin käib kogu kevade jube ehitamine-korrastamine - kõik, mida annab parandada või uuendada, on töös). otsustasin siis aafriklaste turu-poolselt teelt edasi sõita, et ehk pääseb järgmise silla juurest siiski rajale. ja pääseski, kuigi selleks tuli silla alt läbi sõita, kus sõna otses mõttes laamendas lõkke ääres u 7-pealine murjanite kamp (mustlased, rumeenlased või kurat-teab-kust pärit minuvanused pompsid). veidi kõhe oli hetkeks - ikkagi liibuvates rattariietes blondiin ju, aga sain eluga läbi.
edasi oli tee nagu muinasjutus - väga mõnus sile asfalt ja väga vähe kasutatav. kulgeski mööda Rio Segurat edasi, teeäärsed täis getomaju ja uhkeid villasid vaheldumisi põllulapikestega. väga normaalne igatahes! esilgu piirdusin 16 kilomeetriga ja eks edaspidi paistab, kaugele ta ulatub.
ja muidugi jõudsin taas teadmisele, et issand kui ilus siin on, täisa lõpp noh!
No comments:
Post a Comment