Castillo de Monteagudo

läksin mina täna rattaga sõitma ja jõudsin lõpuks Castillo de Monteagudo mäekese juurde. oli lähemal, kui linnast vaadates tundus. sõitsin rattaga mäejalamile ja viskasin ratta siis kaktuste ja palmivõssa ning ronisin jala edasi.

et kogu mäe ümbrus ei ole just turistilõks, siis ma isegi ei lootnud, et kusagil midagi trepilaadset leiduda võiks, aga oma suureks üllatuseks oli mingi tee täitsa olemas ja hakkasin aga astuma.

uskumatult lahe vaade avanes ülevalt kogu linnale ja selle ümbrusele ja linna taga olevatele mägedele. et ma olin läinud trenni mõttes sõitma, siis fotokat mul muidugi kaasa polnud ja see on mingi suva pilt kuskilt netist, aga eks ta selline oligi. ühesõnaga ma olen siiani sillas. ja ei ole ühtegi sildikest vms, mis inimesi sinna juhatada võiks..nojah,. turiste siin ei ole ju. mäkkeviiv tee ja trepid ja vaateplatvormi moodi asjandus on kõik väga räämas. aga mulje igatahes on võimas. palju võimsam kui nt eilne tripp Mar Menorisse..

Mar Menor

esimesel jõulupühal otsustasime, et sõidame oma kalli saabiga linnast välja. päike paistis ja suht ok ilm oli, no läksime siis mere äärde - sihtkohaks turistimeka La Manga del Mar Menor. praegu seal veel hooaega ei ole ja nii saime inimtühjal poolsaarel tühjade hotellide rendikorterite- ning villade vahel ringi sõita. üsna teistmoodi kui meil siin, aga suvel surfaks seal heameelega nädalakese :p.
ilm keeras küll jube tuuliseks, aga no parem ikka kui eestis.

keegi käis just palmi all pissil..
ja õhtul koju jõudes tegime churrosid ehk mingeid rasvaseid junne (pm nagu pontshikud). selle asjanduse, millest tainast pannile pidi laskma, suutsime me muidugi ära lõhkuda ja lõpuks pläkerdasin niisama käega ja ega nad eriti isuäratavad välja ei näinud, aga kuuma shokolaadi sisse kastetuna olid päris nämmad. muide, mul on tunne, et ma olen lõpuks ometi juurde võtnud!!! siinkohal meenub Kadri tüsenemise õpetus - söö hästi palju saia :D:D:D! saia söön väga palju, ma ütleks, et isegi rohkem kui usas..

teistmoodi asjad

nagu võõral maal ikka, on asju, mis on teistmoodi kui kodus..ja siis on asju, mis on väga teistmoodi kui kodus.

1. ilm.
no ok, kliimal ei hakka pikemalt peatuma, onju :D. eks olen juba kõiki niigi selle teemaga ärritanud. aga tegelt on siin ka külma olnud - mingi päev oli 5 kraadi!! ja aknast paistvad mäed olid valgeks värvunud. aga temperatuuride kõikumine on suur ja nii võib 5-kraadisele rõvekülmale päevale vabalt järgneda 23-ne päev..nii et ei virise väga.
siia haakub ka kohalike riietumine. et neil ju sügis ja seega on mantlid-palitud seljas kõigil, mis sest, et väljas päike ja 20 kanti sooja..

2. inimesed.
nohh, ilusad ja lõbusad on vast peamine. mu arust. siin linnas väga umbkeelsed (mis ei ole tegelikult halb, kui tahad ise midagi selgeks saada). suhtlusaltid.

3. mis mõttes!?!
väga paljud mehed (kes ei ole kindlasti ujujad) raseervad jalgu! minu jaoks väga veider :D.

poodidele ei panda enamasti lahtiolekuaegu peale..suurte toidupoodide ustel on sildid, ent väiksemad poed ei pea vajalikuks inimesi sellisest pisiasjast teavitada. siin ju mingi 1 ajal pannakse "elu" kinni ja 4-5-6 ajal taas avatakse..

4. ma olen hiiglane :D
jah, lõpuks on tulnud aeg, mil saan end tõeliselt suure ja võimsana tunda (ja olen tegelikkuses ka paljudest pikem). ehk siis - tänavapildis on hispaanlased väga lühike rahvas (lisaks veel nood imetillukesed "indiaanlased"..peruust või jumal-teab-kust).. ja tiimis ei ole ma samuti kaugeltki kõige tillem :D.

5. toit.
märtenile ei mahu nt pähe, et poes ei ole kohukesi. mulle ei mahu pähe, et poes pole kohvikoort. aga veinivalik on suur ja hindadest ei hakka üldse rääkimagi - proovisime ära ka kõige odavama kohliku toodangu, mis leidsime - 96 senti, maitses täitsa talutavalt.
ja muidugi pikad saiad, mida täid mercadonas kohapeal teevad ja mis maitsevad mmm kui head. pm sööme me päevas umbes 3 saia ära, räigelt head noh.

to be continued..

fiesta, fiesta..

möödunud laupäeval oli tiimiga restoranis õhtusöök. algusega kell 22, öised sööjad nagu nad siin on. söödi muidugi ka, kelnerid muudkui aga kandsid ette ja vaagnad tühjenesid üsna kiirelt. mitte muidugi nii kiirelt kui kannud sangria ja õllega.. poole tunniga oli kisa kõrvulukustav, nad ju muidu ka piisavalt hullud ja suhtlejad, et minuarust keegi alkost julgust juurde küll saama ei peaks (ise nad nii ei arva)..igav loomulikult ei olnud ja kui miski arusaamatuks jäi, olid ka need väga altid inglise keelt kõnelema, kelle inglise keel muid "very very bad on".. ja minu hispaania keel oli ka tunduvalt soravam kui muidu :D..

siis olid sellised "vahepalad", noh nagu eesti pulmaski tehakse..alustuseks karjuti meie treeneritepaarile a la "kibe, kibe" ja siis veel miskit taolist ning see kordus iga natukese aja tagant. seejärel toodi shampused.. kuni kell oli üks ja pidu jätkus klubides. kesklinn oli rahvast triiki täis ja kui ma kella 4 paiku end kodupoole minema asutasin, oli viimane klubi ikka inimesi puupüsti täis. ja oiii, mis mulle siin meeldib - ka öösel kell 4 on õues elu ja inimesed ja kunagi ei teki tunnet, et öösiti on ohtlik ringi liikuda.
väljakannatamatu oli muidugi jube suitsuhais igal pool, eks eesti suitsuvaba elu on ära hellitanud..

hõissa rohelised jõulud

katedraali ees on ka ilus kuusepuu..kõrval mandariinid :D

täna on siis eestlaste jaoks vaikne ja püha jõululaupäev..siin on kell 22 ja sooja 19 kraadi, käisin just t-särgi väel õues :p..ühesõnaga lund ei igatse endiselt..ka taamal paistvad mäed on taas rohelised.

aga õgardasime nagu vanad eestlased kunagi - kartul ja hapukapsas ja sealiha ja verivorst (mida seni keegi puutunud ei ole)..sellele eelnes muidugi viimase hetke shoppamine. esialgu oli plaan autoga decathloni spordikasse minna, aga kui maja alla garaaži jõudsime, kargas ühest auost välja onu, kes seletas, et garaaži uks on katki! kobisime siis oma "lastekarjaga" niisama õue ja poodlesime kodulähistel. imekombel oli uks naastes parandatud ja saime auto kätte, õhh kui rõve on lastega poes käia, no ei ole tüütumat asja.

igatahes leidsin mina ka hispaanlaste "verivorsti" ja ostsin igaks juhuks kahte eri sorti, millest ühe ka ahju pistsin. väljanägemine (ka seestpoolt) oli nagu verivorstil ikka, aga no haises nii rõvedalt, et süda läks pahaks ja mina seda ei puutunud, seisab ja ootab endiselt köögis paremaid aegu..
söögitegemine oli üldse puhas lust - liis oli veel kingijahil ja mina tittedega kodus pliidi ääres..mät veiderdas nagu ikka ja juks karjus ja tahtis süüa ja kartulid olid pannil ja liha ahjus ja arusaadavalt käis see kõik mulle üle jõu..rahulkke jõule indeed :D. siis ma mõtlesin, et kuidas inimesed töö ja muu elu kõrvalt mitut last suudavad kasvatada, täitsa utoopia ju..

kuigi kartulid olid osaliselt toored ja liha kohati nagu tallanahk, siis söödi kõik vastuvaidlemata ära. jõuluvana käis ikka ka ja märten on nüd mõneks ajaks uue autotee jms hõivatud. hea et seks aastaks jõuludega ühel pool on..uhh

minek

sain ka lõpuks meie fotobaasile ligi ja siin seega mõned pildid autotripist.

shveitslaste genfi koduukse ees, kahju, et nii vähe jälle..

Genf ülevalt mägedest.

Prantsusmaa külake in the middle of nowhere.

Murcias on veega sõna otseses mõttes kitsas käes.

tomtomi juhatuste järgi prantsusmaa ja shveitsi lähistel karjamaal..

"mõnus ja soe"

kui eestist naastes oli siin selline tavaline 20-kraadi ilm, siis järgmisel hommikul sadas vihma! teist korda mu siinoldud aja jooksul. nice, very nice. lisaks oli õues mingi 5 kraadi ainult ja ka korteris ei olnud kõige soojem ning see, et eestis lubati -17, mind ei lohutanud..oli aeg proovida seinal olevat calefaccioni (pole päris kindel, aga vist õhksoojuspump? igatahes ei ole mina sellise asjaga kokku puutunud varem). isegi kasutusjuhend (inglisekeelne) oli olemas ja saime ilusti käima selle. mõnekümne minuti pärast tuba aga soojem ei olnud ja massina sees võis näha härmatist! proovisime puldist veel surkida eri funktsioone, aga aint külma ja jahedat õhku saime. ja külmetasime edasi.

trennis oli saal nii külm, et eestis ei ole ma mitte kunagi nii külmas saalis treeninud! nagu suusatamas oleks olnud - külmem kui õues. võeh. kohalikud olid jopede ja sallidega soojenduse ajal. õnneks kestis see õudus kaks päeva ja täna oli taas väga mõnus 23 kraadi ja käisime kogu kambaga õues kossu mängimas :p. aknast paistvad mäed on küll endiselt lumised, aga loodetavasti 5 kraadist ilma enam tihti ei kohta. eile ostsime puhuri ja nüd on vähemalt mingi küttekeha olemas, eks see loll masin siis ootab seda 40-kraadist suveilma, mida ta jahutada suudab.

oi reisida on ju tore!

pärast pea kahenädalast eestitrippi taas tagasi "kodus"...pikalt ning põhjalikult tuleb kõigepealt rääkida reisist.

tallinn-london-alicante-murcia. sain esimest korda elus koos lastega reisida, lennureisida siis, ja ei saa öelda, et teist korda ootan. tallinna lennujaamas ehmatas check-ini tibi titekäru nähes ennast oimetuks ja helistas ilmselt mõnele kogenumale kolleegile. tõesti, nagu enne ei oleks näinud sellist asja. lõpuks paluti käru kilesse pakkida ja lubati turvakontrolli. mina kantseldasin mätut ja iseennast - mätu seljakott oli muidugi ääreni rauast mudelautosid täis. turvainimesed aga ütlesid, et nemad näevad seal ainult "mingit musta auku" ja vaja see tühjaks kallata (pakun, et seal oli umbes 30 autot). nii kift oli neid sinna pärast ükshaaval sisse tagasi toppida. võrreldes londoniga oli see muidugi lapsemäng..

londonis tuli meil öö veeta, sest arvasime mõlemad, et saame seal pool päeva olla, ringi jalutada ja ilgelt tore saab kindlasti olema. NOT so much. londoni metroos ei ole mõeldud lapsevankritele (osades jaamades ei olnud lifti ega kaldteed - nagu mismõttes!?) ja nii tuli meil juku vankrit rahvamassis ülikitsastest treppidest ise üles tarida, mätu tuias samal ajal jumal-teab-kus. stress kasvas. jõudsime siis maa alt oma palaganiga välja ja asusime broneeritud hotelli otsima, kaarti loomulikult polnud. aga üsna lihtsalt leidsime üles. seal teatas hindust admin, et "temal" on kolm hotelli ja meie oma on "seal nurga taga". jälle õue ja edasi. seal teatas järgmine hindust admin, et loodetavasti pole see meie jaoks probleem, et tuba asub keldris! tahtsin karjuda, et "on ikka küll", aga jõudsime tuppa ja oli täitsa talutav. käisin siis mätuga tiiru linnas, et temast ja taksodest ning bussidest pilti teha ning seejärel tulid riin ja kauri kk ning tõid ülimaitsvaid roogasid. aitäh igatahes! ja meie kõrval asuvat hyde parki ega mingeid muid vaatamisväärsusi me muidugi ei näinud.

järgmiseks päevaks olime ettenägelikult soetanud metroo päevapiletid ja olime kell 9 kenasti metroojaamas. meie piletid aga miskipärast väravaid ei avanud ja "metrooonu" teatas, et meie piletid hakkavad kehtima alles pool kümme (piletil olnud väike tekst "off-peak" ei tähendanud esmakordselt londonisviibijatele absoluutselt mitte midagi)! igatahes minule see london ei meeldinud, sest ilgelt tüütu oli seal oma killavooriga traavida :D. õnneks jõudsime siiski õigel ajal lennujaama.. ja kui londonisse jõudes hull passikontrolli-mutt magaval jukul mütsi peast kiskus ning peaaegu karjus: "I want to see his face!!", siis ega see lahkumine londonist parem polnud. turvaväravatest sai õnneks küll käruga läbi, kuid käru tuli juppideks võtta ja seal turvakanalist läbi lasta. no ja vööd ja kellad ja läpakas jms. ning püksid rebadel mätu hakkas turvaväravas piiksuma ja onu pidi ta läbi otsima, oh üllatust - taskus oli rauast mudelauto. ka juku otsiti läbi, ehk ikka on mõni drug meil kuskil peidus..selleks hetkeks olid närvid üsna viimase piiri peal ja kõik asjad maailmas ajasid ikka väga närvi.

lend viibis mingil põhjusel (võimalik, et kogu londonit ja selle lähiümbrust katva udu tõttu, irww) ja mina läksin jälle närvi, sest buss alicantest murciasse ei käi sada korda päevas. aga jõudsime ka bussile, või noh - buss laekus kena veerandtund hiljem muidugi, olin ju tagasi hispaanias. saime kõik eraldi kohad ja 45 mintsa pärast algas reis murcia bussijaamast koju. aga siin me nüüd siis oleme :D

Eesti ootab

ja ongi käes aeg oma seljakott kokku pakkida ning kodumaale naasta. õnneks küll vaid 10. detsembrini, loodetavasti ei sure ma seal esimese päevaga kopsupõletikku vms... see kuradi tervis on üldse viimasel ajal liiga teravalt päevakorda kerkinud, põlvest jms ei räägigi, aga sada muud häda ka - vaja nahaarstile jõuda, hammas valutab, kurk on pm kogu aeg punane ja imelik (mis siis, et siin on ikka üle 20 kraadi)...kuidas küll pensini välja vedada...

ahjaa, kell saab kohekohe 24 ja tulin trennist just (siin on ka kell 23 algavad trennid jumala normaalne nähtus, nii et meie kl 21-ne on lausa laste aeg). see oli siis esimene kord pärast õnnetut kukkumist koos koos teistega saalis kapata, päris mõnus..mängida muidugi ei lasta veel, aga kergelt joosta ja visata sain ilusti..oh seda õnne.

ja homme siis kohe pärast mängu tuleb bussi kobida ja Alicantesse kolistada..ja siis saan lennujaamas kella 22-st kuni hommikul 6-ni tiksuda, mm mis mõnu! viimane buss läheb nimelt kell 21 ja hommikul esimene kl 7...ja siis Brüssel ja siis Riia ja juba pühapäeva õhtul maandun oma kalli emme kodus :P..

Murcia - Euroopa kultuuripealinn 2016!

seda "kuulutust" märkasin juba esimesel päeval raekoja seinal rippumas..natuke naljakas oli ikka..kui tiimi managerile Carlesele rääkisin, et Eesti on Euroopa kultuuripealinn 2011, siis see temas erilisi emotsioone ei tekitanud..2016. aasta kohta ütles ta vaid: "niigi pöörane liiklus on tänu sellele veel segasem" ... selgituseks - nimelt ehitati pealinna staatust silmas pidades linna esimene trammiliin, mida pidevalt laiendatakse ja seetõttu on niigi arusaamatutel circularedel liiklemine veelgi keerulisem.

---tegelikult olen jätnud faktid kontrollimata ja Murcia vist siiski alles konkureerib mingi Poola linnaga :). tuhat vabandust valeinfo levitamise eest ja tänud Kristile, kelle üleküsimine minus kahtlust äratas ja asja uurima ajas :D---

tramm sõidab ka minu maja eest läbi ja pidi siiani täitsa tasuta olema (kuni kogu asi valmis saab).vähemalt väitis nii Carles...tiimikaaslane Teresa seevastu ütles minu üleküsimise peale, et tema selles küll kindel ei ole: "ah, Carles on ju kataloonlane, ei tea ise ka, mida räägib!"

keel ja keeletus

keeleõpingutega on nii, et ülikooli kursustele saan alles veebruaris...keeltekoolis õppivad tiimikaaslased küll üritasid sinna mind sebida, ent tulutult..seni ajan läbi sõnaraamatu ja escucha&repitega..aga ega jah üksi eriti ei viitsi tegeleda ju..

kui rehabis käin, siis sealne admin Loli ja arstid Jose Maria, Rosa ja Antonio on väga agarad eesti keele õppijad ja hispaania keele õpetajad :P. lisaks muidugi tiimikaaslased, kes alati igati abiks..

korvpall 2.

korvpallist veel niipalju, et tiim on seni kaotanud vaid ühe kohtumise ja on alagrupis liider. seltskond on väga mõnus mix 20-ndates aastates palluritest ja mõnest kogenumast..3 neist oskab ka inglise keelt, ülejäänutega saab hakkama nii, et nemad räägivad hispaania keeles ja mina kuulan ja vahel saan aru ka :). ja noh, korrpall on ju igalpool korrpall.

tegelikult saab suheldud küll, kohalike umbkeelsete jaoks ei ole mingi probleem, et mina väga ei oska midagi, ikka tullakse rääkima.

korvpall 1.

üks oluline siin asetleidnud "seik" pole absoluutselt kajastamist leidnud..nimelt juhtus vist neljandas trennis selline asi, et läksin uhkel hüppel lauda ja maandudes käis vasaku jala põlv klõnksti liigesest välja. et olin 28 aastat ilma igasuguste põlvetraumade- ja hädadeta läbi ajanud, siis esialgu ei saand liht aru, mis see oli..räigelt valus oli küll..kui maas karjumisest küll sai, siis toodi jääd ja kanti sõna otseses mõttes kätel pingile...siis arvasi, et polegi nii hull..järgmisel hommikul ei läinud jalg ei sirgeks ega kõveraks ja adusin, et asi vist sitt..veetsin treeneriga 5 tundi traumapunktis ja seejärel veel mingis füsioteraapia kliinikus.

sealt edasi tehti ka magnetresonantsuuring, mis tuvastas kahel põlvesidemel osalise rebendi ja esialgu olin 2 nädalat tubasel režiimil..iga päev sõidutati füsiosse ja seejärel tagasi koju..pean siinkohal mainima, et nii personaalset ja põhjalikku ravi ei ole ma Eestis iial saanud..nüüd on asi sealmaal, et saan joosta ja rattaga sõita ja teen isegi mingeid erialaharjutusi seal..

a kust ma siia sain??!

täna käisin rattaga linnalähistel asuvaid külakesi kaemas, vaja ju põlvekest treenida :). ja siis kuskil apelsinipuude põlla ja elulaheda vana kiriku juures mõtsin, et kust kurat ma küll siia sattusin!? lihtsalt nii ilus ja mõnus (loe:SOE :)) oli, et kohati tundus täitsa sürr...

et osa istandusi olid aiaga ümbritsemata (osad ilmselt sootuks mahajäetud), siis tekkis minul kui nõukaajal lapsena "raksus" käinuna mõte mõned apelsinid, sidrunid ja laimid põue pista :p..kahjuks või õnneks ei olnud seljakotti kaasas..aga kuradima ilus on siin küll.

Welcome, Yohan!

13. ja reede. öösel kell 4:30 heliseb telefon - mina arvan, et see on hommikune äratus ja vajutan kinni..mõne minuti pärast uuesti - no mida helli, kesse raisk helistab öösel!!? vaatan, siis, liis..imelik..siis muidugi aiman, mis värk on :D! magamisega eriti hästi seejärel ei olnud ja eesti aja järgi hommikul 9.05, umbes 2 ja pool nädalat plaanitust varem sündiski Johan :) (vastavalt varasemale kokkuleppele võin teda netikeskonnas Yohaniks nimetada :D).

Avenida Juan Carlos I

Mõnusaim koht mu uues elupaigas on kahtlemata rõdu. muidu korter nagu korter ikka. rõdul saab niisama chillida ja süüa ja päevitada ja pesu kuivatada :p. mõnus. ai tegelt - eriti lahedad on ukseavad, nagu lõuna-ameerika seepides!

mu suurim hirm siia tulles olid vist prussakad, mitte uue keskkonnaga harjumine. olles lapsepõlves nendega pidevalt kokku puutunud, ei taha ma seda enam kunagi kogeda. esimestel päevadel jõllitasin pidevalt seinu, põrandaid, vahtisin igasse seinaprakku jne. esialgu oli õhk puhas. nüüd, olles siin pea 2 nädalat viibinud, ei ole nende massilist rünnakut veel näha.

!España!

temperatuur tõusis iga sekundiga. kui sihtkohani jäi mõnisada kilomeetrit, hakkasime oma kalli SAABi musti nahkistmeid üha rohkem vihkama. barcas oli mõnus, selline soe. ent kiirteel ja mustade nahkistmetega autos tundub soe rõveda kuumusena.

valencia ja murcia lähistel ergutasid meie meeli teeäärsed apelsini- ja mandariiniistandused. TomTom hakkas taas veidralt käituma ning õige pea olime omadega põlluäärsel kruusateel. otsustasime siis mõned mandariinid korjata, kui juba siin olime. need maitsesid nagu jõulud. õhtuks jõudsime Murciasse ja asusime broneeritud hotelli otsinguile.

pärast paaritunnist ringitiirutamist ja kaootilist lõunamaa liiklust leidsime end (moto)politseinike küüsist. ju meie täistuubitud ja imeliku numbrimärgiga auto neis kahtlust äratas. inglise keelt nad loomulikult ei mõistnud, ent kiitsid meie dokumente, mis olla laitmatus korras. kasu neist polnud. oleks sis võind meid kuhugi vähemalt eskortida. hotelli näiteks. olime taas omapäi. esialgse hotelli otsimisest me loobusime ja leidsime lõpuks öömaja otse linna südames.

järgmisel päeval saime korterivõtmed kätte ja kolisin oma uude kodusse sisse.

Genf

Genf oli chill nagu ikka. väike trenn ja sis tuttu ning hommikul taas teele. tänud teile, Kerst ja Raph.

kuna tahtsime vältida (kuulu järgi väga kallist, kuigi aastase kehtivusajaga) Šveitsi kiirteemaksu, otsustasime esialgu taas ringiga minna. Genfist pääsesimegi kenasti tulema, ent taas kahtlase organiseerimiskommetega Prantsusmaale jõudes leidsime end keset kaootilisi teetöid, mis TomTomi hulluks ajasid ja viimane juhatas meid kuhugi karuperse. õnneks oli "karuperse" kena maakohake, roheliste aasade ja valgete lehmadega. püüdsime olukorda ka nautida, vähemalt sai kauneid fotosid. sealt pääsemine vältas üle tunni ja sõi ka ohtralt närvirakke. õhtuks jõudsime Barcelonasse. kiirteel probleeme ei kohanud :D.

süda-paha-teed

Järgmine päev oli kole ja vihmane, veetsime selle saksa kiirteedel, kus isegi surnuauto meist mööda kihutas. aga kokkuvõttes pidas auto kenasti vastu ja päris jalgu kohalikele bemmidele ja mersudele ei jäänud. poolel teel otsustasime, et sõidame kuni Freiburgini (täitsa suvaline linn prantsuse piiri lähistel) ja seal otsime öömaja. linna laekusime vist mingi 22 ajal. toksisime TomTomi mõned hotellide aadressid ja asusime õhinal teele. kallis sohver oli selleks hetkeks rooli keeranud vist ligi 12 tundi ja oli väsimusest nõrkemas. sompus ilm ei aidanud ka eriti tuju tõsta. esimene hotell oli liiga luksuslik, järgmine aga asus TomTomi juhatuse järgi keset tunnelit. sellest järgmisel puudus admin ja lõpuks maandusime mingi itaallase kohas. sõnagi inglise keelt ta ei rääkinud ja paigutas meid 4 inimese tuppa. aga vähemalt oli katus peakohal.

hommikul ei olnud tuju parem, tekkinud riiu käigus soovitati mul Genfi rongile minna ja teekonda üksinda jätkata. leppisime siiski ruttu ja läksime kõrvalasuvasse bensiinijaama värskeid saiakesi ning kohvi ostma. seejärel otsustasime prantsusmaal kiirteid vältida ning lasime TomTomil end mööda maalilisi mägikülasid juhatada. teed olid head, ilm ilus ja vaadata palju. õhtuks nägi plaan ette Genfi jõudmist, et siis Kersti ja Raphi juures pisut puhata. Lisaks pidin ma Kerstiga trenni minema, nii et oli KINDLASTI vaja normaalsel ajal kohale jõuda. kui algul tundusid mägiteed põnevad, siis 5 tunni pärast Genfi lähistel enam mitte. Kõrguste vaheldumine ja pidev keerutamine ajas lõpuks südame pahaks. kuigi vaade Genfile oli muljetavaldav. tipptunni paiku jõudsimegi linna ja leidsime üsna lihtsalt võõrustajate koduukse ja postkastist korterivõtme :).

reisist

üks põhjusi, miks üldse kirjutama peaks, on muidugi reis siia. et enne kui päris ununeb, võiks miskit talletada.

reis algas hommikul Tallinnast, käisime Statoilis Raksi juures autot pesemas ja siis oli veel vaja mõned kiired asjatoimetused kaelast saada. Kristiine ristmikul foori taga oodates märkasime, et äsja suure raha eest remonditud auto kapoti alt tuleb tossu. ja mitte vähe. mina läksin muidugi kohe närvi ja hakkasin vanduma. aga lähemal uurimisel selgus, et tegu oli mootorile sattunud veega, mis lihtsalt aurustus. sõit võis alata.

1. päev möödus meil ja meie kallil punasel SAABil Soome laevas ja järgmine Saksa laevas (Helsingi-Rostock). surmigav nagu laevas ikka. Rostocki hotelli leidsime mõningaste probleemidega siiski ülesse, lisaks kohtasime seal laevast tuttavaid bussitäit saksa penskareid, kes olid meid nähes siiralt rõõmsad (eriti bussijuht!).

läksin jälle närvi

kuigi olen juba ammu lubanud enam kunagi närvi mitte minna, siis arvutitega seoses juhtub seda siiski üsna sageli. juba ülikoolis ristis ititeaduste professor mu sõbralikult "vigade generaatoriks", kui olin miski tema olulise programmi hulluks ajanud. see selleks.

tegin siis uhkelt blogi, aga miskipärast ei ole see avalikus ruumis nähtav. ei tea küll, miks. närvi ajab aga kõvasti.

alustuseks

Juba ammu mõelnud, et teeks blogi, aga no ei viitsi ju kunagi. ja kuna elu on nüüd aega rohkelt kinkinud, siis võtsin asja ette. saab vahel msn-i vestlustes liht lingi visata ja ei pea mitu korda ühte asja rääkima :p