Guadalajara

Plaza de Toros ehk härjavõitlusareen

et linnas on pea kogu septembris fiesta ja feria ehk pidupidupidu, toimub siin hommikust õhtuni üks pidev trall. septembris ongi vist terve hispaania härgade päralt - lehed ja uudised pühendavad neile jalgpalli kõrval üüratult ruumi. nii õnnetutest, kes härgade eest joostes oma elu on kaotanud kui üldse härjavõitlusest. homme hommikul kell 8:00 olen ka mina kohal kui kari segaseid karja härgade eest mööda tänavaid kukub pagema. tundub kuidagi eriti loll tegevus, seepärast tahan näha, samas loodan mõne väga võika õnnetuse peale mitte sattuda. ja siis õhtuti toimub areenil corrida ehk tavaline härjavõitlus.

Linn

linn on väiksem kui Murcia, umbes 85 tuhat elanikku. ja ehitatud vääga künklikule maastikule, et nt rattaga pole siin miskit teha mul nagu Murcias harjusin kõikjal sellega sõitma. loodus on samuti põhjamaisem, kuigi mõned palmid siiski on :D.

elukoht ja aed

Uued tuuled...

viimati kirjutasin juunis. hm, vahepeal on nii palju asju olnud ja juhtunud, et kas on üldse võimalik seda kirja panna. juulis käisime nädalakese Denias puhkamas (Valencia lähistel), siis

sealt otse lendasin eksprompt eestissse oma põlve lõikama (kuidas see võimalikuks sai, on omaette ooper), siis nädal pärast opi lendasin tagasi Murciasse taastuma. siis tükk maad teadmatust sügise ja eeloleva hooaja suhtes ja siis nädalake enesenäitamist Madridi külje all asuvas linnas nimega Guadalajara ja siis nädal Murcias ja siis kaks suurepärast päeva Hispaania (seni) kõige lahedamas ja ilusamas linnas Cartagenas ja siin ma nüüd olen, Guadalajaras, Castilla La Manchas.

kõigest pkemalt millalgi hiljem. nüüd mõned fotod suvest.

üks paljudest Cartagena randadest, kõige coolim rand ever. ja Cartagena on kõige coolim linn ever.

veel Murcias kuuma käes.

Madridi pildid

poisid

mõned pildid Jukist ja Mätist.

kodujuuksur Clayre from Essex! ehk minu hull klassikaaslane keeleõpingutelt. tal Mätuga umbes sama paigalpüsimise võime - olematu :D.

Juks: "Mmm minu venna!"

Juks: "Ahh, ma ka siis karjun!"

Ja koolis antakse siin lastele pulgakommi nt. normaalne ju. siidiussidest ja veekilpkonnadest rääkimata.

equipo

Eelmise nädala kolmapäevast pühapäevani olime Madridis, täpsemalt Getafes üleminekumängudel LF2-te ehk kõrgemasse liigasse. kuhu pääsemine toimus meile omaselt üle noatera ja läbi pisarate. lõpuks suutsime siiski viimased kolm mängu kotti pista ning "preemiareis" oli käes. kui keegi seda meilt ei oodanud, siis veel vähem oodati või usuti, et Capuchinod seal mõne võiduga naasta võiks.

esimene mäng oli Albacete CABA vastu, kelle eesliini nähes me realistidena endile erilisi võiduvõimalusi just ei ennustanud...ja olimegi kogu kohtumise umbes 10ga tagaajaja rollis...aga noh viimased minutid võtsime end kokku ja lisaaeg oli tõsiasi. siis võtsime end uuesti kokku ja nii oli tõsiasi veel teinegi lisaaeg, mis päädis läbi ime meie 4-silmase võiduga. järgmiseks mänguks valmistusime poole ööni jututades ja üksteisele massaazi tehes, lisaks lahkus meie staarmängija ülikooli lõpetamise tõttu Murciasse ja edasised mängud tuli temata hakkama saada. ahjaa, esimeses kohtumises ei teinud samuti üks esiviisiklane Loli kaasa - CABA on nimelt tema kasvataja-klubi ja nii otsustati, et tema nende vastu ei mängi! (ma ei hakka siinkohal oma arvamust sellest asjast avaldama, tuleks üks roppuste tiraad).

teine mäng oli vanade tuttavatega Valenciast ja 30-nene pakk sealt tuli. kuna õhtul selgus, et meie homsest mängust sõltub alagrupi esikoht ehk finaalipääs, siis hakati ülikoolilõpetajat Martat moosima, et ta tagasi Madridi sõidaks. Lisaks pidi homsest mängust eemale jääma kolmas esiviisiklane Cari, kel samal ajal Murcias oma juhendatava poistetiimiga poolfinaalmäng pidi olema. moosimine andis tulemusi ja Marta pidi hommikuks Madridi laekuma ning Cari asemel sõitis omakorda Murciasse klubi manager Carles :D. tagantjärele tundub kogu see tohuvapohu väga loogilisena, aga seal kohapeal tõelise hullusena. mänguks valmistumise juurde kuulus poole ööni selline seksinaljadega ringmäng, kus osalesid nii meie treenerid ja manager (ehk mehed), meie kaks alaealist juuniorit ja ülejäänud kamp. ja nalja sai nabani muidugi. lisaks kinkisid treenerid kõigile mängijatele karvased mänguasjad ning pulgakommid :D.

kolmas mäng oli ühe favoriidi Madridi Olimpico 64 vastu. no nemad tundusid veel rohkem korvpallurite moodi kui esimene vastane. naiskonna kindel eesmärk oli olnud LF2te pääseda ja selleks oli neil ka korralikult komplekteeritud tiim (ja paarisajatuhhine eelarve, jah, eurodes). aga noh juhtus olema selline mäng, et pea kõik esinesid suurepäraselt ning järjekordne võit ja finaalipääs oligi käes! mis kutsus meie naiskonna liikmete ja kaasaelajate seas esile tõelise hullumise - st et kõik nutsid põhimõtteliselt (loomulikult ka mehed), ikkagi klubi jõudis oma 10-aastase ajaloo vältel esmakordselt üleminekuturniirile ja nüüd ka finaali!
seejärel tehti mõned õlled ja finaaliks valmistusime taas poole ööni üleval olles ja plakatit tehes..finaali saime küll üsna kindlalt pähe, kuigi poolaja vaid 10ga. lisaks lahkus pärast avapoolaega Cari, kes siiski finaalmänguks pidi Murciasse sõitma!! kreisi ju. ja noh kuna meie eesliin koosnebki "tsenter" Anast (u 175 cm) ning sama pikast nr 4st Carist, siis oli korviall suht kööga. nii et siis subcampeonas seekord.

emotsioonid kahesugused või isegi viiesugused, aga kogemusi ning mõtteid muidugi kuhjaga.

mõned pildid tiimist. esmaspäeval peaks sellele lisa tulema, kui Madridis-käigu fotod ka kätte saan.
"tere" ei tähenda siinkohal mitte eestikeelset tervitust, vaid on lühend meie mängujuhi Teresa nimest, kes seljaopi tõttu ülejäänuist eemal pidi viibima.

videol olevatest neidudest vaid kaks on juuniorid ehk 17-aastased. ülejäänud julgelt üle 20sed, lihtsalt infoks :).

rattaretk Rio Segura ääres

täna olen kolmandat päeva siin üksinda, Luis ja poisid on edukalt Eestisse jõudnud. juba mitmendat tundi kallab vihma ja tunnen end nagu lapsepõlves maal vanaema juures vihma ajal telgis olles (selles presendist vene omas), sest päiksevari on rõdu kohal lahti...kuna kossu ei saanud seetõttu mängima minna, istun rõdul ja võtsin üle tüki aja vaevaks mõned read kirja panna...

tean, et olen palju võlgu. aga plaanis on lähipäevil lisada tiimist fotosid ja ka meie Madridis-käigust mõnda kribada.

aga täna hommikul käisin esimest korda rattaga jõeäärset rattateed katsetamas-avastamas. et oma vasak kintsuke paremaga taas samajämeduseks saada, siis ainult bocadillode õgimisest ja kossust ei piisa ning tuleb ka ratast sõita...tee algusesse jõudes oli esimesed pool kilti üles kaevatud ja pandi ilmselt uut asfalti (siin käib kogu kevade jube ehitamine-korrastamine - kõik, mida annab parandada või uuendada, on töös). otsustasin siis aafriklaste turu-poolselt teelt edasi sõita, et ehk pääseb järgmise silla juurest siiski rajale. ja pääseski, kuigi selleks tuli silla alt läbi sõita, kus sõna otses mõttes laamendas lõkke ääres u 7-pealine murjanite kamp (mustlased, rumeenlased või kurat-teab-kust pärit minuvanused pompsid). veidi kõhe oli hetkeks - ikkagi liibuvates rattariietes blondiin ju, aga sain eluga läbi.

edasi oli tee nagu muinasjutus - väga mõnus sile asfalt ja väga vähe kasutatav. kulgeski mööda Rio Segurat edasi, teeäärsed täis getomaju ja uhkeid villasid vaheldumisi põllulapikestega. väga normaalne igatahes! esilgu piirdusin 16 kilomeetriga ja eks edaspidi paistab, kaugele ta ulatub.

ja muidugi jõudsin taas teadmisele, et issand kui ilus siin on, täisa lõpp noh!

soe saabus!

viimased nädalad oleme saanud taas seda tõelist suvesooja tunda! termomeeter näitab 30 tuuri. lihtsalt mõned pildid linnast.

rio segura

linnavalitsuse hoone

Juanesega :)



kahjuks lendab linnapeal selliseid asju ringi, iuuuu. nagu sellest veel vähe oleks, et meil kodus kaks siidiussi kasvab (meeletul kiirusel paisudes).

viimane füsio..

täna oli mul viimane füsios käik. natuke nagu kurb ka, alates oktoobrist ju seal käidud ja nendega rohkem aega veedetud kui oma tiimiga. kui nüd uuesti midagi juhtuma peaks, sis saan sinna tagasi muidugi minna, ahahaa.

sain ma ju seal palju keelt praktiseerida ning ka kohaliku elu-olu, inimeste ja kommete kohta teada. nii et tänud Jose Maria, Antonio ja Lola!

Antonio tööhoos - "Ei karju!" Õnneks mitte enam mind piinamas.

milline nädalavahetus!

möödunud nädalavahetus pakkus kuhjaga teravaid elamusi. laupäeval ja pühapäeval olid olulised mängud, mis üleminekumängudele pääsemiseks oli vaja mõlemad võita. võitsime. pühapäevane mäng oli Alicantes, kuhu seekord autodega läksime, Luis ja kutid tulid ka. kokku 6 autot üksteise sabas. ühel ringteel kadusid aga esimesed autod meil silmist ja nii me kahe autoga ära eksisime. järgnes mingi pool tundi ringitiirutamist, kuni kohalejõudnud meile liht järgi tulid ja jõudsime 15 min enne mängu algust saali. kohtumine oli kreisi nagu meil siin kombeks - päädis ühe põhitegija Loli mängust eemaldamisega (2 tehnilist) ja treenerite kismaga mängu lõpus :D (väga vähe jäi füüsilisest vägivallast puudu). aga oma 3-punktilise võidu saime ikka kätte.

katkine auto ja mäetipp

ja no kuna meil siin nüd sooja igapäevaselt 30 tuuri, sis pärast läksime randa ja pärast seda Alicante suurima vaatamisväärsuse Castillo de Santa Barbara otsa. kindlus oli võimas ehitis ja tuhmistas meie kohaliku Castillo de Monteagudo "künka". vaade linnale ja merele ja mägedele, uhke värk. kui tagasi alla hakkasime sõitma (mäe tipus on autode parkimiskoht), sis kostis meie kallist Saabist võimas möire, mida saatis mürin ja kolin, mis kõiki sealolijaid päid meie suunas pöörama sundis. munakivisillutis ei meeldinud autole ja sumps läks pooleks ning kukkus vastu maad :D. jäime sis seisma kõige kitsama koha peal ja pidime tunnistama, et olukord tundus üsna lootusetu - kaks õnnetut naisteraffast koos kahe lapsega kell 8 õhtul võõras linnas, auto puru mis puru. pärast suurt ahastust kaalusime Murciast kellegi järgi kutsumist, ent enne otsustasime kohaliku politseiga rääkida. korravalvur võttis meie kindlustuse paberid ja käis paar korda helistamas, ent teatas sis, et meil ei ole kohalikku kindlustust vms ja et ta võib kutsuda selle äraviimise auto, mis meid Murcasse viiks. see oleks meile muidugi paraja kopka maksma läinud ja kuna oli veel pühapäeva õhtu, sis ei osanud arvata, kaua see aega võiks võtta. seega otsisime muud võimalust. lõpuks tõmbasime sumpsi pagasnikust leitud köiega enamvähem paika ja otsustasime kõrvulukustava müra saatel omal käel koju sõita (75 km). politseionu pööritas küll silmi, kui kuulis, et me Murciasse sõita kavatseme, ent juhatas mingi väikema maantee peale, kiirteel teatavasti ei saa 50-ga vurada. ja nii me sis põrisesime läbi iga väikse linnakese ja kell 23 olime kodus.